Mis juhtus peale esimest Garaažikat?

Enamik meist unistab kaunist ja õdusast kodust. Paljud on selle unistuse nimel kõvasti pingutanud ja panustanud nii aja kui rahaga. Kui eluunistus on täitunud, selgub et tegelikkus on kaugel ajakirja klantspildil nähtud, hästi korrastatud ja säravpuhtast kodust. Uljalt lendlevad tolmurullid ja kõikjale kogunev pahn, asendab rõõmu meelehärmiga. Selgub, et unistusest on saanud raske koorem. Paljud suudavad ennast lõdvaks lasta alles siis, kui kodu puhtusest särab. Ent kui kodustel töödel ei näi lõppu tulevat ning koristamisest on saanud sunnitöö? Kui visadusest ja korraarmastusest ei piisa, kui aina lisanduvad panipaigad ja hoiukarbid ei aita meid vajaliku leidmisel?

Nii juhtus ka minuga. Töö ja koristamise vahele midagi muud õigupoolest ei mahtunudki. Laialt levinud arvamus, et kodutööd ongi naise hobi, minu puhul ei päde.

Kindlasti on õigus mu sõpradel, kes aastaid esitasid õigustatud küsimusi stiilis- “Võta koduabiline!”, “Kas Sul aednikku ja koduabilist polegi?”, “Selline elutempo ei võimalda pidada maja, külalistemaja, aeda ja autot! Koli korterisse!”.

Ei salga, tegin proovi palgates kevadiseks suurpuhastuseks appi erinevaid koristusfirmasid. Paraku oli efekt lühiajaline ning peagi algas kõik otsast peale. Ruumikasse elamusse siginesid üha uued panipaigad, mis peagi riideid, jalatseid ning muud pahna “täis tuiskasid”.

Siin ei aidanud reegel, mida aastaid järginud olin – asjadest, mida aastaid kasutanud pole, tuleb vabaneda!  Tundus, et ära viidud asjade asemele tekkis neid topeltkoguses. Viimaks jõudsin äratundmisele, et pean lahingut valel lahinguväljal.

Sõja võitmiseks väljakujunenud harjumuste muutmisest ei piisanud, tuli muuta mõtteviisi. Mõtteviisi muutmiseks on vaja tugevat siseveendumust, et endiselt jätkata ei taha. Lisaks kõigele on tõeliseks väljakutseks pereliikmete mõtteviisi muutmine. On ju harmoolise kooselu alutalaks postulaat, et kaaslast tuleb armastada tingimusteta ja sellisena nagu ta on. Teise inimese muutmise asemel on tark muuta oma suhtumist.

Garaažikas andis suurepärase võimaluse korraldada süütu ja samas lõbus eksperiment.

Ühe kuu jooksul, kodu sügisese suurpuhastuse käigus,  kogusin garaaži esemed, mis olid meie elamisse tekkinud juhuslikult. Sellisteks asjadeks olid kümned emotsiooniostud, tasuta asjad, kingitused jne. jne.

Kui asjad olid garaaži kokku kogutud, tekkis erinevates panipaikades varjul olnud pahnast selgem ülevaade ja ühine otsus sellest loobumiseks sündis suuremate pingutusteta.

Lisaks sellele, et garaažikat külastanud inimeste positiivne energia tegi tuju heaks ja üsna suur kogus asju läks ringlusesse, hakkasid meie pere harjumused ja mõtteviis vaikselt muutuma. Üha rohkem tekkis infot, kuidas oma kulud tuluks pöörata.

Tänaseks on meie ostu- ja tarbimisharjumused radikaalselt muutunud ja prügikulud kahanenud poole võrra. Samas oleme alles pika tee alguses ning teeme sellel teekonnal alles esimesi arglikke samme.

 

 


Järgmine
Ettevalmistusi kevadiseks suurpuhastuseks on nutikas alustada talvel

Vastused puuduvad

Email again: